Meile on läbi aegade räägitud, et sünnitus on üks hirmus ja valus kogemus. Tegelikult ei pea see üldse nii olema. Naine saab ette valmistudes ja sünnitusel ennast ise aidates väga palju ära teha, et sünnituskogemust endale meeldivamaks ning mõnusamaks ja ka lühemaks muuta.
Sünnitus on nii eriline kogemus ja see võiks meile ka meeldivana meelde jääda.
Sünnitusvalu ei ole traditsioonilises mõttes valu – ta ei näita, et midagi on kehas halvasti. Ära suhtu sellesse kui valusse, vaid mõtle, et see on emaka kokkutõmme – hästi tugev ja intensiivne energia.
Emaka avanemisel surub beebi pea emakakaelale ja sellega emakakael lüheneb ning avaneb. See omakorda põhjustabki valuaistinguid, sest emakakaelal on palju valuretseptoreid. Emakakael peab avanema kümme sentimeetrit enne kui beebi sündima hakkab. See avanemine võtab aega!
Osa valust on tingitud ka sellest kui emakalihases on liiga vähe hapnikku – seetõttu ongi sünnituse ajal hingamine väga oluline
Kui naine on hirmul ja tunneb ärevust, on tema valutaluvus väiksem. See on seotud hormoonidega. Hormoonid omavad sünnitusel väga tähtsat rolli.
Oksüdotsiin aitab emakal kokku tõmmata.
Endorfiinid ehk teise nimega mõnu hormoonid on naise kehale omased valuvaigistid, mis tekivad siis, kui naine ennast hästi tunneb.
Kui naine on ärevuses ja pinges, tõuseb stressihormoonide tase, mis hakkavad omakorda endorfiine alla suruma ja järgmine tuhu on valusam.
Mida rohkem naine end sünnituseks ette valmistab, seda väiksemaks hirm ja ärevus jäävad.
Need naised, kes on perekooli loengutes käinud, oskavad end sünnitusel rohkem aidata ja nende sünnitused on ka mõnevõrra lühemad. Selle pärast tasukski perekooli loenguid külastada ja ka perekool.ee kodulehel on palju vastavasisulisi häid artikleid, mida lugeda.
Üks asi, mida on sünnituse valutustamisel iidsetest aegadest alates kasutatud, on vesi. Juba enne sünnitust aitab kehatemperatuuril vanni minemine selgeks teha, kas tegu on libavaludega või on sünnitus alanud ( libavalud lähevad vannis üle, sünnitus saab seal aga hoopis hoogu juurde).
Paljusid naisi aitab visualiseerimine.Sünnitusel aitab näiteks, kui kujutada ette emakakaela või lilleõie avanemist.Selle käigus lähevad emakapõhjalihased pehmemaks mis aitab emakakaela avanemisele kaasa. Samuti võib ette kujutada, et laps on juba kätel – ka see annab jõudu juurde. Palju aitavad ka kinnitavad ütlused iseendale – ma jõuan, ma jaksan – ma saan sellega hakkama!
Tuleb kasuks ka, kui minna selle kohaga tutvuma, kuhu sünnitama minnakse. Ka see leevendab hirmu ja ärevust.
Kuigi sünnitamine on intensiivne ja üsna raske kogemus, on see ka selline kogemus, peale mida sa võid öelda, et ma olen ikkagi vägev naine ja ma tegin selle ära. Kui vähegi võimalik, võiks selle endale juba varem positiivseks kogemuseks mõelda ja hoida tähelepanu lõpptulemuse – beebi, käes.
Sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu – iga tuhu on lähemal sinu armsa beebi sünnile, keda sa oled üheksa kuud oodanud.
Jah, sünnitus on vähemal või suuremal määral valulik kogemus, aga see valu ununeb nii pea, kui beebi ära sünnib – lähevad ju emad ka teist, kolmandat ja isegi neljandat korda sünnitama. See kõik on seda kuhjaga väärt!
Greetel Lee
