Jagan nüüd siis ka siin meie rõõmuudist – väike preili on ilmavalgust näinud. Tänu sellele, et võtame osa „Beebipäeviku“ projektist, on aktiivsemad Emmede Klubi lehe lugejad ilmselt uudisest juba teadlikud. Nüüd ma siis jõudsin ka sinnamaani, et kirjutan natuke meie esimestest päevadest (või nüüd juba pigem nädalatest) koos tutika inimesega. Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks.
Natuke räägin sünnitusest ka. Meie kõhubeebi tahtis väga kõhubeebiks vist jäädagi, sest vaatamata sellele, et 42 rasedusnädalat oli kenasti täis tiksunud, ei teinud tema sellist nägugi nagu tahaks laia ilma uudistama tulla. Nii ma siis tegin viimastel rasedusnädalatel igasugu väiksemaid ja suuremaid jõupingutusi, et oma keha kiiremini ja paremini ette valmistada ning pisikest inimolendit välja meelitada. Loomulikult kõike mõistuse piires.
Absoluutselt kõik vanarahvatarkused sai proovile pandud – kolm „s“-i (seks, saun, šampus), sügavad kükid, pikad jalutuskäigud, treppidest käimine, turiseis, põrandal roomamine (pesin põrandaid, mitte ei roomanud niisama). Lisaks jõin igasugu mitte väga maitsvaid taimeteesid (petersellilehe tee, vaarikalehe tee, nõmmliiva tee…) ja proovisin ära homöopaatilised ravimid.
Mingisugust kasu neist kõigist (raske nüüd muidugi öelda, millisest/millistest kõige enam) siiski oli. Viimasel nädalal hakkasin esimest korda tundma valulikke toonuseid. Mõned korrad isegi lootsin haigla poole tatsama hakata, aga hommikuks valud alati taandusid. Kuigi ma lõpuks valudega sünnitusmajja oma kodust minna ei saanudki, pääsesin sünnitusel ilma väliste õmblusteta ning kõik kulges üsnagi kiiresti esmasraseda kohta (vähemalt nii mulle öeldi), nii et keha oli siiski sünnituseks valmis. Raske nüüd öelda, kas tänu minu jõupingutustele või nendest hoolimata.
Igatahes, 18. juunil jalutasin ma veel kergel sammul, kuid raske südamega Ida-Tallinna Keskhaigla uste vahelt sisse. Nüüd oli 42 nädalat täis ja ei mingit pääsu – tuleb esile kutsuma hakata. Kell 12.00 sain esimese tableti, pool tundi hiljem hakkasin valutama ja kell 23 samal õhtul hakkas aktiivne sünnitegevus pihta. Ja 19. juuni hommikul kell 5.56 sündis üks mitte nii väga pisike, 3800 g kaaluv ja 52 cm pikk tütarlaps – meie Anne! :) Apgar hindeks tuli 9/9, nii beebi kui emme tervis oli korras.
Haiglas veetsime kokku kaks ööd. Magamisest suurt rääkida ei saa. Esimese päeva enamus päevast veetsime ema ja lapse palatis, kus on üheinimese voodi ning üritasime mis me üritasime, aga üle tunni aja järjest keegi peale Anne seal sõba silmale ei saanud. Samal päeval käisid ka esimesed külalised – vanavanemad ja esimene öö oli Anne jaoks rahutu ning seeläbi ka meie jaoks. Teine päev möödus samamoodi vaheldumisi külalisi kostitades, magades ja imetamisega harjutades/ harjudes. Anne oli ja on endiselt aga üleootuste osav ja loomult andekas imeja ning sellega meil veel seni (ptüi, ptüi) probleeme ei ole olnud. Kolmandal päeval andsime vajalikud proovid ja läbisime kontrollid ning pääsesime koju.
Minu jaoks oli koju jõudmine tõeline pingelangus, sest nii pea, kui ma oma voodit nägin, vajusin ma sinna nagu raske kivi. Anne vajus samamoodi raskesse unne ja nii me unelesime. Vanaemad askeldasid lillede, šampuse ja koogiga. Minul selleks siis veel jaksu ei olnud. Ausalt öeldes, täna, kaks nädalat hiljem, mul ei ole endiselt pidustusteks jaksu. Meie rahumeelsest beebist, kes ei teinud haiglas mitte ühtegi kõvemat häält, sai kodus nädala möödudes väike kõhuvaludega joriseja, aga sellest kirjutan pikemalt juba järgmises postituses.
eveliiy