Olen tugevalt rinnapiima usku ehk veendunud, et just rinnapiim on see, kust laps saab eluks vajalikud ained. Leian, et kõik võiks toimida võimalikult loomulikku rada pidi ning rinnapiimaga lapse toitmine on üks osa sellest.
Lugesin täna Postimehest rinnaga toitmise edendamise Eesti komitee esimehe Adik Levini arvamusartiklit, kuidas lapse õigused kiputakse seaduse ja pretsedentide loomisel ära unustama. Minu esimene reaktsioon ei olnud üllatus. Olen viimasel ajal ka tööga seoses süüvinud erinevatesse teemadesse, mis tiirlevad ümber seaduse ja lapse ning olen natukene meie inimestes hakanud pettuma. Kuskilt maalt justkui unustatakse ära kogu selle jandi eesmärk ehk kelle nimel üldse teema tõstatakse. Ma ei kahtlegi, et igaüks omal moel hoolib lastest, seal juures igast lapsest, aga protsessi käigus saab justkui olulisemaks raha või oma põhimõtte peale surumine.
Ma ei hakka konkreetseid näiteid tooma, sest see ei ole tegelikult see, millest ma kirjutada tahtsin. Igasugune vingumine ja halamine midagi paremaks ei tee. Pigem katsun ise olla see, kes on teistele mingil määral eeskujuks, jäädes truuks lapse loomulikele vajadustele.
Pean ära mainima, et oma ämmaemandaga ma veel imetamisest juttu ei ole teinud. Ega ei ole ma ka käinud ühelgi imetamist tutvustaval kursusel ega loengul. Minu teadmised on loetud. Korra sattusin ma kogemata ka Adik Levini loengusse „Ema ja lapse tervis,“ mida ta luges sotsiaaltöö esimesele kursusele. Levin oli ääretult huvitav ja oskas oma teadmisi jagada sellisel moel, et vaatamata sellele, et kuskil toimus ka see loeng, kus ma tegelikult oleksin pidanud osalema, jäin kuulama tema oma.
Sain aru, et tegemist oli tema esimese loenguga sellele seltskonnale ja tegu oli pigem tutvustava sissejuhatusega teemasse. Ta pakkus meile palju huvitavat statistikat ja uuris meie endi kogemusi ning arvamusi. Ma olin sel hetkel, kui loengus istusin juba rase, aga ei teadnud seda veel:)
Igatahes, imetamiseni me siis veel suurt ei jõudnud. Küll aga jõudis nii minu kui teisteni arusaam, et see mees juba hoolib lastest. Kohati jäi selline mulje, et ta on parem ema kui keegi meist kunagi üldse oma lapsele olla saab. Lihtsalt nii palju emotsiooni, kirge ja siirast hoolimist lapse suhtes! Ilus oli kuulata ja vaadata meest, kes oli oma elu missiooniks võtnud laste õiguste eest seismise.
Tahan olla ka see inimene! Mina seisan ka oma lapse õiguse eest olla loomulikul teel toidetud. AGA… üks aga siiski on. Mis siis, kui mul ei tulegi piima? Minu ema, kes on sünnitanud kokku kolm last, ütles mulle alles üks päev, et temal ei olnudki näiteks praktiliselt üldse piima. See tegi mind murelikuks. Kui asi on mingilgi määral geneetiline, siis on minu laps ka ohus oma ema piimast ilma jääma.
Muretsemine on aga selline tulutu tegevus, et pigem mõtlen positiivselt. Leian inspiratsiooni nendelt naistelt, kelle kogemusi olen veebis lugenud, kes kirjutavad, et on imetanud lapsi suisa aasta või kaks isegi. Oma unistustes imetan ka oma Annet vähemalt aasta. Pooleaastaselt pidi ta oma kehake ka juba antikehi tootma hakkama, aga kuni esimese eluaastani on see, mida soovitavad asjatundjad.
Siiani olen aga kokku puutunud palju ka seisukohtadega, et alates neljandast kuust, kui juba saab, tuleks segatoidule üle minna ja hakata pakkuma lapsele muud toitu rinnapiimale lisaks. Või siis üldse loobuda rinnaga toitmisest, nii on mugavam. Noh, emale. Pudelisse pigistamisega pidi see oht olema, et kui seda jäädagi regulaarselt tegema, hakkab piim rinnast kaduma. Tuleb välja, et saab ka nibu aru, kas on lapse suu või miski muu! Loodus on ikka imeline… :)
