Praegu on täpselt selline hetk. Õues on õhk paks ja palav, toaski saab vähe leevendust. Istun nüüd juba kergelt hämaras toas ja lutsutan mahlapulka. Need on minu viimase aja lemmikud. Saab linnukese kirja panna – üks veider isu siiski on. Enne rasedust ma suur jäätise sõber ei olnud. Õigemini, ei ostnud ma jäätist endale ise mitte kunagi. Istun, vaikne on, natukene on juba kosta ainult kauget mürinat, mis ähvardab tormi. See on see kaua oodatud torm, millest kõiksugu kanalid on juba mitmeid päevi pläranud. Nüüd on ta juba siis ühe hingetõmbe kaugusel, peaaegu käega katsutav.
Täna tabasin end mõttelt, et päris vahva oleks sünnitada tormisel ööl. Mulle on alati tormised ööd meeldinud. Ma natuke kardan ka äikest ja pauku, kuidas loodus teeb oma valiku ja suunab oma tulise noole millegi suunas, mis minu lähedal. Sellised suvised tormid on alati minus kerget närvikõdi tekitanud ja mäletan mitmeid öid, mil olen ärkvel voodis lamanud, aken kergelt lahti ja taevamürinat kuulanud. Jah, ma arvan, et mulle meeldiks väga sellisel ööl sünnitada.
Aga veel on vaikus. Kõhus on vaikus, minus vaikus. Keegi ei kiirusta haigla poole. Mulle tundub, et mu kõht ei ole isegi mitte veel alla vajunud. Kuskilt lugesin, et esmaraseda puhul võib öelda, et pärast kõhu alla vajumist läheb veel kuskil kaks nädalat ja laps on käes. Mul on tähtajani jäänud üksnes nii palju. Kas tuleb üle kanda? Nii ma ju tegelikult olen siiani lootnud. Aga kui miski on raseduse jooksul selgeks saanud, siis on selleks see, et nii palju kui on reegleid, on ka erandeid.
Siis ei jäägi muud üle kui vaid oodata. Ja mulle näib, et mu ümber on ootajaid palju. Nägin oma ema silmis üks päev pilku, mida ma vist ei olegi kunagi näinud. Vähemalt mitte enda suunas. Nagu ikka emad, on ta mulle kogu raseduse aja kaasa elanud ja tema pilgus on alati olnud armastust ja soojust. Nüüd aga on sellele lisandunud veel miskit. Ma ei oska sellele nime anda, aga kindlasti on selles pilgus ootust, natuke ka kaastundlikkust ja killuke austust. Tegelikult, kui ma hästi meenutan, siis nägin seda sama pilku ka oma pulmapäeval. Nüüd justkui lõpetan ühe eluastme ja alustan uut ning nagu lõpuaktustel ikka - surutakse kätt, avaldatakse austust ja poetatakse mõni pisar. Isegi isa ütles mulle mõni päev tagasi, et mu nägu on muutunud. Nüüd olevat see emalik.
Tunne on ka selline… emalik. Olen rahulik, enamasti heatujuline, märkan üha enam enda ümber olevaid lapsi jne. Sellega seoses meenub, et täna olid ujulas kaks imearmsat pisikest tüdrukut. Nad olid õed. Üks oli selline kooliealine ja teine pisem, nii umbes viieaastane. Nii kihvt oli neid vaadata – kuidas suurem väiksema eest hoolitses, kuidas nad mängisid, oma vanaema eest peitsid ja itsitasid. Mul tuli peaaegu pisar silma. Ma lihtsalt kujutlesin, kuidas kohe-kohe on mul endal üks selline armas plika ja kuidas ma ei jõua ära oodata seda aega, mil saan teda naermas kuulda:)
Ilmselgelt ei ole ma ainus. Nii kuis keegi saab minult vastamata kõne, helistatakse mulle tagasi suure ärevusega hääles, et nüüd on kindlasti see oluline kõne maha magatud, kus ma teatan, et olen teel haiglasse või veelgi parem, hoian juba pisikest süles. Tädi helistas eelmine nädal, kuna ei olnud minust kaks päeva midagi kuulnud (tavaliselt kohtume ja suhtlemegi ainult nädalavahetustel) ning soovis kinnitust, et olen endiselt ühes tükis. Ema helistab iga päev, kui me ei ole kohtunud, et uurida, kuidas mu tervis on. Ja mis kõige naljakam on seni olnud - Reigo nägu, kui kodus olles mõnd valu kurdan. Ka tema pilk on muutunud – sealt peegeldub totaalne ärevus ja see on suisa tragikoomiline juba:)
NB! Pilt jäädvustab hetke pärast minu ja Reigo abielu registreerimist, mil ema mind sooja kallistusega õnnitles.
Greetel EmmedeKlubi.ee