Aeg läheb ikka meeletu kiirusega! Nüüd on käes siis see hetk, mil võin öelda, et KÜMME viimast nädalat enne kui saabub minu tähtaeg ja täitub 40 nädalat rasedust. Lihtsalt uskumatu!
Kohati oli mul juba vastupidine tunne, et miks ometi see rasedus nii pikk aeg peab olema? Peaaegu aasta oma elust on pöörelnud mul üksnes või siis noh, peamiselt, ainult raseduse ja lapse saamise teemal. Ja no sama rada läheb enam-vähem edasi ka. Nüüd siis avastasin, et ainult nõks üle kahe kuu on aega veel nautida kõhubeebit. See on nii lühike aeg…
Eile käisin Ida-Tallinna Keskhaigla Perekoolis vettesünnitusest loengut kuulamas. Olen selle kohta juba varasemalt uurinud ja tunnen teema vastu huvi. Peaks nii emale kui lapsele lõõgastavam ja loomulikum variant olema. Loengus ma suurt targemaks ei saanud, võib-olla ainult nii palju, et ämmaemand, kes loengut läbi viis, jagas ka oma isiklike kogemusi. Neid ma kuskilt lugeda ei saanud ju:)
See selleks. Lõpus näitas ta üht iidvana videot ka, kus naine vannis sünnitas. Vahet pole, et vana video, kes tahab leiab internetist ka uuemaid. Fertilitase oma olen mina näiteks vaadanud ja see oli päris asjalik. Isegi niivõrd, et mingil hetkel uurisin ega ma seal sünnitada ei saa. Ei saa, kuna nad enam sünnitusi vastu ei võta ja pean leppima oma Keskhaiglaga. Pelgulinna ma ei ole kaalunudki, kuna ma ei ole seal kunagi käinud ja jääb natuke kaugemale ka kodust.
No ja, see video. Alguses ajas see mulle ikka korralikult hirmu naha vahele. Seda Fertilitase video vaatasin ma millalgi suhteliselt raseduse alguses ja siis nagu ei tekkinud mingit hirmu või paanikat. Nüüd siis ikkagi hakkab vist vaikselt kohale jõudma, et see valugrimasse tegev ja ähkiv-puhkiv naine olen varsti mina!
Kaasa ei aidanud ka see, kui ämmaemand kinnitas naerataval suul, et esmarasedatel kipub see sünnitustegevus kuskil 12 tundi kestma. Mhm, mhm. Tore. Ja siis loomulikult see lahklihas ja selle rebenemine. Jaa, jaa. Väga põnev. Ikka palju lahedam oli neid asju kuulata siis, kui oli veel umbes 7 kuud seda teed käia….