Tegelikult on praeguseks hetkeks päevi juba natuke vähem kui 100 jäänud. Minule määratud sünnitustähtajani on täpselt 96 päeva tänase seisuga.
Need viimased 100 päeva on ilmselt täpselt see rasedusaeg, mida ma kujutasin alati ette veel siis, kui ma ei olnud rase. Kõht on juba parajalt suur, nii et ujulas käies lapsed jõllitavad ja tänaval inimesed märkavad. Mitterasedana meeldis mulle alati just viimases staadiumis olevaid rasedaid imetleda. Küll nad olid minu meelest kaunid! Nendest õhkus alati minu jaoks mingit ürgset emalikku rahu. Nii samuti tundusid nad alati rahulolevad, rõõmsad ja säravad. Mõtlesin, et miks ka mitte ju – sinus kasvab sinu armastuse vili, sinu laps. Lisaks ei käi sa enam tööl, vaid saad nautida oma hobisid, külastada sugulasi või teha ükskõik mida mis iganes parasjagu pähe torkab.
Ise sinnamaani jõudnud, peab tõdema, et jah, olen küll rõõsa ja rõõmus enamus ajast, aga minu tujud on väga kergesti mõjutatavad ning pruugib keegi vaid ühe kahetimõistetava nalja teha või pahaaimatult midagi välja turtsatada ja ma olen maailma kõige õnnetum inimene. Eile oli jälle selline olukord näiteks. Sel korral töö juures. Armas kolleeg tegi mõtlematu nalja, millest ma ilmselt muidu oleksin suurepärasel aru saanud ja teda vastu töganud, aga eile haavas see mind nii hingepõhjani, et otsustasin oma asjad kokku pakkida ja koju ära minna. Oli juba tööpäeva lõpp ka, nii et ega selles midagi tavatut tegelikult ei olnud. Täna juba tagasi mõeldes tundub see nii naeruväärne, et nii hinge tema sõnu võtsin.
Ja praegu ma veel tööst täiesti vabu päevi väga ei oota. Ma lihtsalt ei kujuta praegu ette, mida ma endaga peale hakkaksin. Oleks mul meeletutes kogustes raha, oleks vastus lihtne – külastaksin iga päev raamatu-, riide- ja pudipadipoode ja ostaksin head, paremat meile koju kokku. Iseenesest lootus on, et selleks ajaks, kui ma aprilli lõpus dekreeti jään, on juba ilm kenasti poolsuvine ja siis on juba ilmselt märksa lihtsam endale meelepäraseid tegevusi välja mõelda.
Iseasi kui võimekas ma olen üldse midagi tegema sel ajal veel. Tunnen juba praegu, kuidas mõni päev on kõht nii kohutavalt raske. Möödunud nädalavahetusel hakkasid mind vaevama näiteks minu jaoks täiesti uued asjad – kõrvetised. Kaks ööd järjest vaevlesin vastiku valuga, mis ei lasknud mitte kuidagi magada. Ja magamine on praegu üks mu lemmiktegevusi! Asjalikke artikleid lugedes võib tõdeda, et ilmselt saan ma kõrvetisi veel tunda ja ilmselt tuleb sarnaseid ebameeldivaid sümptomeid veel ka juurde.
