Heal lapsel ikka mitu nime. Nii ka meie pere vaieldamatult kõige paremal lapsel. Anne Sophiet keegi päris nii pikalt ei kutsugi. Enamasti lipsab minu huultelt üle viimasel ajal Annupannu või hoopis Mannu (sorri Maire, sul on nüüd väikestviisi nimekaim!). Mannu on justkui lühend sõnapaarist „minu Annu.“ Ja siis on veel minu ema, õde, vend ning üldse kõik sugulased sealt poolt, kes kutsuvad Mannut hoopis Sophieks. No ja siis on veel Reigo ja tema ema, kes on jäänud truuks esialgsele vormile ning ütlevad ikka kenasti ja lihtsalt Anne. Ega ma enam väga ei loodagi, et ta oma nimele reageerima hakkab. Ilmselgelt me ei ole veel omakeskiski kokkuleppele jõudnud, mis see siis ikkagi täpselt on…
Aga mitte sellest ei tulnud ma siia tegelikult kirjutama. Nagu pealkiri juba vihjab, on Anne nüüd juba üks viiekuune purakas! Ah, ma ei hakka enam heietama, et küll see aeg ikka lendab ja Anne on juba nii-nii suur ning tubli jne. Kuigi kõik see on tõsi. Ütlematagi.
Kui aga möödunud kuust natuke kokkuvõtvalt rääkida, siis Anne hakkas üle parema õla end kõhuli vinnama ja veedab nüüd enamus aega põrandal just seda sama tehes. Jama on ainult see, et ta ei oska veel mitte midagi kõhuli õieti teha. Ja nii ta natuke aega vahib ringi, topin talle mänguasju lähemale, ta närib neid, siis ta väsib ära ning hakkab omaette riidlema. Samas teistpidi ka nagu olla ei taha ja nii me siis keerutame kordamööda päeval.
Hambaid õnneks enam juurde ei ole tulnud ja tundub, et lähiajal ei ole tulemas ka. Käed ei ole tal enam kogu aeg suus ja ila ka ei jookse ojadena. Kaalu-pikkust me veel ei tea, arstile läheme alles kolmapäeval. Eks ma siis jooksvalt annan teada. Seda arstile minekut ma ausalt natuke pelgan. Sai ju eelmine kord arstiga räägitud ja justkui vaikimisi kokkulepitud, et lisatoitu Annukesele enne kuuendat elukuud vaja ei ole. Ja mida meie siis tegime? Järgmine nädal saab juba kolm nädalat sellest, kui hakkasime kõrvitsapüreed lisaks pakkuma. Noo jah. Vaimusilmas hakkab see küllaltki vana hallipäine ja tasase häälega arstitädi märatsema, tõuseb toolilt ning viskab selle kabineti teise nurka… Eks näis.
Kuskil nende magamata ööde vahel, mida meil siin viimase kuu-paari jooksul on olnud ikka enamuses, avastasin, et ükskõik, kui palju põhjust ma ei leiaks ka vingumiseks, on alati kaks korda rohkem põhjust naeratamiseks. Viimasel ajal on Annul uus komme. Öösel, kui võtan ta rinnale, siis ta sööb ning kui on lõpetanud, siis paotab vaikselt oma väga uniseid ja raskeid silmi, vaatab mind, naeratab laialt ning keerab end magama. No ei saa ju selle väikese naeratava pambu peale pahane olla või end väsinuna tunda. Pärast seda naeratust on alati tunne, et võiksin teda vaadata ja paitada kasvõi terve öö…
Magamisega on meil vahepeal olukord ka palju paremaks läinud, aga sellest ma kirjutan täpsemalt ja pikemalt juba järgmises postituses. Üritan teha korraliku ülevaate ja kokkuvõtte meetoditest, mida kasutasime viimase kahe nädala jooksul. Et päris-päris kindlalt midagi väita, oleksin tahtnud natuke pikemalt edasi katsetada, aga juhtus nii, et Annu jäi meil haigeks. Neljapäeva öösel vastu reedet plika ei maganud üldse hästi ja ma juba jõudsin mõelda, et see leebe unekool oli vist ikka läbikukkumine, kui reede hommikul avastasin, et Annu on hoopis nohune.
Laupäeva hommikul mõõtsin ka välja palaviku 37,8. Annu oli parajalt õnnetu olemisega ka. Põsed õhetasid, nina lörises ja ajas turtsuma, silmad jooksid vett. Muidu tundus, et väga nõme ei olegi. Natuke mängis ja seletas nagu ikka, aga magamine oli raskendatud. Eks see nina oli see kõige häirivam. Õnneks hanerasvasalvi, eukalüptiõli tilkade ja küüslauguga haisutamise tulemusena oli olukord pühapäeva (täna) hommikuks juba märksa parem. Palavikku enam ei olnud ning ka nägu oli juba täitsa tavalise Annu nägu.
Irinaaa